Vetikad on suur ja mitmekülgne enamasti vees elav organismide rühm. Vetikad filtreerivad veest süsihappegaasi ja lämmastikku ning vabastavad fotosünteesimise protsessi läbi suurel hulgal hapnikku. Vetikad on looduslik ressurss, mis on iseuuenev, jätkusuutlik ja kogu looduse ökostüsteemile väga kasulik. Viimastel aastakümnetel läbiviidud teaduslikud uuringud on näidanud, et vetikad sisaldavad suurel hulgal erinevaid eluks vajalikke vitamiine, mineraalaineid, aminohappeid ja kiudained. Puhtas ookeanivees kasvavad vetikad pälvivad üha rohkem tähelepanu kui potentsiaalne toiduaine maailma üha kasvavale rahvastikule. Ookean on meie kõigi ühine köögiviljaaed – merevetikaid võib käsitleda kui mereköögivilju.
“Marine vegetables”, “a superfood”, “kale of the sea”, “sea veggies”, “sea greens”, “a health food”, “a sustainable food for the future” – on märksõnad, mis näitavad merevetikate suurt potentsiaali saada üheks osaks meie igapäevasest toidulauast.
Vetikas on jätkusuutlik tuleviku toiduaine, mis muudab juba täna meie toidusedeli mitmekesisemaks ja aitab kaasa maailma toidutootmise puhtamale ja rohelisemale arengule.
Vetikas kui toiduaine
Vetikat on inimeste toidulaual kasutatud juba aastatuhandeid. Eestlasteni jõudis vetikas eelkõige läbi idamaise köögi – sushi. Nori lehed, mis on täidetud riisi ja erinevate lisanditega, on valmistatud Nori vetikast. Kui meie tunneme põhiliselt ainult Nori vetikat, siis Jaapanis kasutatakse igapäevaselt toiduks üle 20 liigi vetikaid, mis moodustab rohkem kui 10% nende toidulauast. Vetikate toiteväärtust ja kasulikkust tervisele on hinnatud väga pikka aega. Hiinas peeti teatud liiki vetikaid juba 4000 aastat tagasi kuninglikuks söögiks ja alates 5. sajandist imporditi vetikaid Jaapanist. Jaapanis olid vetikad nii hinnatud, et ka meile praegu tuntud vetikaliigid Nori, Kombu ja Wakame olid käibel lausa naturaalse maksevahendina – keisrile sai aastamaksu maksta vetikates. Esimesed retseptid vetikatest on pärinevad 10. sajandil kirja pandud Jaapani leksikonist. Vetikad ei olnud toona just lihtrahva söök, vaid kuulusid eelkõige aadli, kõrgrahva ja munkade söögilauale.
Euroopas kasutasid Vanad-Kreeklased ja- Roomlased Vahemere piirkonnas kasvavaid vetikaid eelkõige meditsiinilistel eesmärkidel. Keldid ja viikingid korjasid Atlandi ookeani rannikul kasvavaid vetikaid ja valmistasid sellest suppe ning närisid kuivatatud vetikaid puhtal kujul toona üsna levinud meremeeste haiguse skorbuudi vältimiseks. Prantsuse rannikul Bretagne`s kasutati vetikaid vürtsikates kalasuppides ja kohaliku leiva “bara mor” valmistamisel ning isegi magustoitudes. Inglismaal Walesi rannikul on levinud vanad retseptid tumeda Laver vetikaga, näiteks “Laverbread”, mis on lausa üks osa kohalikust traditsioonilisest Walesi hommikusöögist.
Vetikas kui “mereköögivili” – “sea veggie” on taas leidmas teed ka eestlaste toidulauale. Juhtiva rolli eestlastele vetika kui naturaalse toiduaine tutvustamisel on enda kanda võtnud tuntud restoranid nagu “Vegan V”, “Ö”, “Kaks Kokka” ja “Wicca”, kes kõik kasutavad oma toorainena meie vetikaid. Lisaks selle kogub üha rohkem tuntust Eesti vetest pärit põisadru, millega uuendusmeelsemad kokad oma retsepte rikastavad.
